Ma ei saa enam vaiki olla- mul on nii villand inimestest, kes on lihtsalt nii nii kibestunud. Vot nii kibestunud, et suudavad teise inimese head mõtted/emotsioonid koheselt ära nullida . See on umbes nagu hinge täis s*ittumine.
Ja seda kibestumist on ikka palju. Isegi tänava peal – selline tunne, et ära enam kellelgile silma vaata, muidu neetakse sind kohe ära.
Ma kahjuks olen puutunud sellistega kokku nii tööalaselt kui ka väljaspool tööd ja mul on tunne, et ma enam ei jaksa head nägu teha. Ma viimasel ajal olen lihtsalt vait olnud kuid ma kardan, et plahvatan varsti. Kõik käivad nii vihaste nägudega ringi, kulm kortsus ja ainult räägivad halba. Selline tunne, et nendel ei paistagi päike kunagi. Kogu aeg oleks nagu matustel.
Meil kõikidel on omad mured ja rõõmud-me kõik peame nendega omamoodi tegelema ja hakkama saama. Mitte keegi pole süüdi sinu enda probleemides. Ja veel hullem- kui inimesed käituvad nagu väiksed lapsed, jonnides ja solvudes, ise peaksid nad olema täiesti täiskasvanud inimesed.
Ma olen olnud ka tujust ära aga ma usun, et ma pole kunagi vist kellelgile niimoodi nähvanud. Ma pole selline teiste inimeste peal väljaelaja.
Ja see pidev vingumine ja hädaldamine- no halloo, aitab! Niigi arvatakse minust noh mitte kõige paremini, sest ma olen veidi teistsuguse mõttelaadiga ja sellised inimesed on mõnede meelest ainult imelikud inimesed. Kui sa ometi julged olla teistsugune ja võib-olla ei mõjuta sind mingid välistegurid või ei lähe mõnede asjadega kaasa.
Ma naeran siiamaani lehma võtmist, sest nagu tundub, pole sellest veel mõningad inimesed üle saanud ning nad ei suuda ära imestada kui hull võib keegi olla😃
Postituse lõppu lisan ma pildid Herta Hermiinest, sest ausalt, ta on on tõesti vähemalt minu arvates nii fotogeeniline, et täitsa lõpp!
