Mõtlesin, et panen kirja enne kui mul see tuhin üle läheb ja jätan selle postituse ootele. Ma räägin Kalevist ja sellest kuidas vanade piltide vaatamine tekitas mulle sellise igatsuse tunde, et täitsa lõpp, läheks kohe vaatama!
Üks õhtu jäin ma vaatama vanu pilte ja rääkisin ühele tuttavale Kalevist, sest kui nüüd aus olla, on Kalev endiselt minu südames. Ma pole käinud küll aastaid kaasa elamas, väljasõitudel ega paar aastat pole ma isegi mõelnud, et võtaks end nüüd kokku ja näitaks ennast taas teistele fännidele!
Kui pildid suudaksid näidata kõiki emotsioone, mis nad minus tekitasid, siis see oleks üks suur virr-varr, sest isegi mina ei saanud korraks aru, mis mul ikka selle Kaleviga on!
Nutt oli peaaegu kurgus, sest kõik tuli meelde nagu see oleks juhtunud eile. Vot sellise jälje on jätnud mulle see meeskond ja selle meeskonna maailma parimad fännid- nad on alati olemas! Ja on ka nüüd, isegi mõned vanad olijad, kes ka minu ajal seal olid.
Ma pole kordagi maksnud mingile lehele, et seda lugeda või otseülekannet vaadata aga täna tuli välja, et delfi meelitab ikka selle 1.99 euro mu käest välja.
Ma elasin täiega kaasa ja seda oli nii tore jälgida. Ausalt õeldes, pean hakkama vaikselt mängijate nimekirja pähe õppima, sest vanu olijaid enam seal ei mängi ja kõik on minu jaoks uued näod!
Loodan, et järgmisel hooajal on mul mängijad peas ja mind võib näha ka laivus mängudele kaasa elamas.
Olin juba valmis esmaspäeva õhtul Tartusse põrutama, juhul kui me täna võitnud ei oleks.😆
Kui lennata peale, siis ikka sajaga!
Õnneks saan ma kolm väikest last kaasa haarata, ühtlasi näitaksin ma neile oma kunagist elu osa, mis röövis mu südame💙
