Ma pole siiani kirjutanud, olen küll alustanud aga ära avaldada ei jõudnud, sest need emotsioonid olid veel nii segased ja sotsiaalmeedia oli seda nii paksult täis, et tahtsin natukene sellel maha rahuneda.
Kas ma ise tahaks osaleda sellisel võimsal üritusel?
Jah.
Kas ma saadaksin oma lapsed taas tantsima?
Jah.
Oli see unustamatu kogemus?
Ma arvan, et minu lapsed räägivad ka kunagi sellest oma lastelastele.
Kuna mina jõudsin kohale esmaspäeva õhtul ja minu vabatahtliku programm hakkas kell 15.00 päeval, siis sain ma. Neid vastu võtta ja neid abistada sisse seadmisel. Selline meeletu sagimine. Selline virr-varr. Lõpuks ei saanud üldse aru, sest kõik rääkisid ja tahtsid kõik korraga. Kõige meeldejäävam on lastele muidugi see kui nad avastasid lifti olemasolu peale seda kui olime kõik kohvrid jõudnud vinnata neljandale korrusele😝
Selline melu.
Kuid trennipäevad olid pikad ja täis päikest. Kõik oleks vist olnud hästi kui seda kõike oleks olnud möödukalt.
Esimene päev läks libedalt. Jõudsin isegi teatrisse oma sõpra vaatama. Helistasin igaksjuhuks juhendajale ja selgus, et Hermiine on nutnud päris pikalt. Muidugi marssisin ma poole etenduse pealt ära ja suundusin koolimajja.
Hertale mõjus kuidagi nutuselt see kõik. Muidugi ma muretsesin rohkem Pauli pärast aga tuli välja, et hoopis Herta Hermiinel oli raskusi ilma minuta olemisega. Muidugi möödusid kõik päevad nutuselt kui ma kuskile jälle läksin. Minule kui emale oli see ikka kurnav, ilmselgelt oli seda ka talle.
Kuidas ma vabatahtliku tööga rahule jäin?
Ma usun siiamaani, et kui poleks olnud Vabatahtlikke, poleks vist see väga toimuda saanudki. Muidugi oleks aga ikka suurte raskustega. Vabatahtlikud tegid ikka ära nii suure töö. Mina olin 3 päeva toitlustuse poole peal ja neljapäeval paluti appi ka lauluväljakule, ehk siis messikeskusesse, kuhu kogu rongkäigu rahvas sööma marssis. Kõige pikem valvekord oli mul 10nest 16ni kuid lõpuks ma ikkagi tundsin seda vägevat tunned, et saime sellisele suurele sündmusele oma õla alla panna. Muidugi läheks ma uuesti. Aga loodetavasti lähen ma 2025ndal aastal sinna osalejana*
Kuna ma olin praktiliselt 5 päeva järjest nii laste ja täiskasvanutega, siis võin õelda, et mul on vist kõik tantsud ja laulud vist pähe kulunud. Ma puudusin ainult siis kui vabatahtlikku tööd tegin. Kõik hommikud, lõunad ja õhtud olin koos nendega. Ööseks läksin õe juurde Mähele magama.
Proovid olid väsitavad ja see päike tegi lõpuks nii liiga, sest ühel hetkel hakkas lapsi nagu kärbseid kukkuma ja lõpuks lõpetatigi viimasel proovipäeval mitu tundi varem ära. Kuid lastele mõjus see kuidagi rängalt, sest päris paljud hakkasid väga muretsema ja see kuidagi nii mõjutas, sest järgmisel hetkel küsisid nad, et kas ka nemad minestavad ära.
Missugused olid minu emotsioonid?
Ma arvan, et ma olin nii uhkusetunnet täis. Sest tantsijad/lauljad olid südamega asja juures. Nad kõik pingutasid, kes rohkem, kes vähem aga neid emotsioone, mis osalejaid kogesid, neid ei leia kuskilt. Ma õnneks olin kogu aeg telefoniga olemas ja päris mitmel korral läksid ka minu silmad vett täis, sest see oli nii võimas💗
Ja veel enam, minu enda 2 last osalejad!
Ma tahtsin lihtsalt õelda, et sellist üritust peab ise tundma, sa pead ise kohal olema, sest sa näed kuidas inimesed pingutavad ja kogu nende pikkade proovipäevade tulemusena tuli välja nii võimas tantsu etendus.
Ma ei väsi tänamast oma lapsi, pererühma ja pererühma täiskasvanud, sest nendest said meie lastele 6 päevased lapsevanemad, kes andsid ilmselt endast 100 protsenti ja rohkemgi veel. Aitäh aitäh, et meie lapsed olid hoitud💗