• Postita kommentaar:Ei ole kommentaare
  • Reading time:6 minutit lugemist

Alati kui mingi esinemine on meil olnud kasvõi ühistantsimine, tõstab see tuju lakke ja keha täitub heade emotsioonidega.

Isegi siis kui oleme olnud päev otsa väljas, kohati pole tundnud ka varbaid ja lapsedki hakkasid tasapisi ära väsima. Siis hetkeks varjutas kogu selle joovastuse.

Kuid see tuleb alati ruttu tagasi, sest rahvatants on midagi sellist, mis teeb hingele pai ning milleta enam väga ei oskagi.

Me pole küll mingid profitantsijad, kõigest amatöörid ja oktoobris pidasime oma esimest sünnipäeva. Küll ainult mõtetes, sest mõtlesime ikka, et aega veel on. Kurat, aeg saab kiiremini otsa kui me arvame.

Mäletan värskelt meie esimest talvist tantsufestivali. Me pidime selgeks saama 16 erinevat tantsu ja kõik need harjutamised-tundus, et me ei saa neid kunagi selgeks. Vaatasime videoid ja tegime spikkreid.

See oli üks vägev tantsimine, sest see tunne oli võimas. Kõik need tantsijad, kogu see ühtekuulumine ja pärandi edasi andmine- see kõik on rohkem kui imeline.

Eilne tantsufestival, me olime targemad ja oskaksime enam-vähem neid tantse ja põdemist sellist nagu ei olnudki. Mina muretsesin muidugi laste pärast, kuidas nad terve päev vastu peaksid ja ära ei külmuks.

Alguses tundus, et kõik sujus. Lapsed olid õhtuks väsinud, minule oli tekkimas kopp vaikselt ette ja ma tahtsin ainult koju jõuda. Enne muidugi ma andsin alla ja käisin lastega ka uisutamas ära.

Rahvatants tekitab tõesti nii palju erinevaid emotsioone ja mõtteid, sest kogu aeg see pole lust-ja lillepidu. Pikad proovipäevad, kui meid ootavad ees kohalikud ja mitte nii kohalikud tantsupeod, tantsude õppimised- ma olen paari tantsu puhul kahelnud, et kas ma saan selle üldse selgeks. Ja alati kui juhendaja ütleb meile, et see on “lihtne” tants, siis see lööb hetkega muhelema.

Tantsupeo kogemus on meil olemas. Vähemalt minul, kuid tõesti mitte väga otseselt. Aga ma olin kõik need 5 päeva nendega kaasas ja nägin ühtlasi kurnatust täis lapsi, kui ka naerust pakatavaid lapsi. Viimase päeva hommikul oli mul tunne, et ma enam ei jaksa. Ja nii oligi. Tundub, et lapsed mäletavad seda heade emotsioonidega, sest sai ka pulli ja nalja, mängida jalgpalli ning käia ise poes. No kae õudu!

Juba tantsupeo ajal oli mul suur soov saada sellest ka ise osa, olles osaleja üldtantsu peol, mis toimub 2025ndal aastal. Selline ma-pean-saama-tantsupeole-muidu-suren tunne tekkis. Nii joovastav ja nii emotsionaalne. Mäletan, kui pererühmad läks oma viimast tantsu tantsima, ma olin seal sealsamas ootamas, koos tantsijatega ja kui ühtäkki hakkasid nad kõik koos plaksutama, suured ja väikesed, siis läksid küll silmad märjaks. Nii ühtne tunne tekkis.

Meie teine talve tantsufestival. Ja kogu see Vastseliina kant on meil puhta hulluks läinud : 1-3klassi rühm, neidude rühm, naisrühm, segarühm, memmede rühm, vilistlaste rühm. 6 rühma ühest väiksest alevist. Uskumatu!

Lisa kommentaar