• Postita kommentaar:Ei ole kommentaare
  • Reading time:3 minutit lugemist

Päris veider, olen mitmeid kordi alustanud aga siis mõelnud, et homme lõpetan.

Hea, et ma ise usun seda.

Lihtsalt see aeg kaob. Selline tunne, et kui suleksin korraks silmad, on juba mitu kuud möödunud. Nooremana ei saanudki sellest nii väga aru aga mida vanemaks, seda reaalsem see on. Tuleb ikka kuulata elatunuid inimesi.

Mida ma vahepeal teinud?

Kõik on ikka endistviisi. Nüüd saab hakata uuesti pihta rahvatantsu proovidega, jumpingusse otsustasin ikka tagasi minna. Selle kohta võin õelda, et kui ma mingil hetkel loobusin ja üritasin oma kohustusi vähendada- siis oli see üks raskemaid otsusid. Mulle meeldis. Järgnevad kuud vaatasin ma suure kadedusega kuidas kõik teised käivad..ühel heal päeval kirjutasingi Irenele ja seal ma nüüd olen. Tagasi nende hullude keskel.

Pool vaheaega käisime uisutamas, sest ma nii suurte numbritega polnud uisutama nõus minema. Lastele nii meeldis, mulle ka. Iumal tänatud, et Vastseliinas on olemas selline imeline uisuväljak. Ainult vets on veel puudu. Tümpsu rahaks ka, vot siis oleks perfektne. Tegelikult ma ei vingu, kõik ongi hästi, sest kogukonnal on nii suur võimalus käia uisutamas.

Aga jah, egas mu elus midagi põnevat ei olegi. Töö, kodu, trennid, töö ja kodu. Selline igavavõitu.

Kuid viimasel ajal olevat külmapoisid on võtnud ära igasuguse motivatsiooni õue minna. Sest kui isegi lehma s*tt on laudas jääs, siis millest ma räägime.

Kuigi raskeon see talupidamine kui mitte essugi pole, peab s*tast saia tegema ja kõik need miinuskraadid. Sõrmed võtab, aju vaikselt külmub..mõnel päeval oli ikka raske ja veremaitse oli ikka suus.

Kavatsen ka teha 1 päeva nädalas nutivabaks. See oli kergem kui arvatagi oskasin aga päris mitu korda mõtlesin ikka scrollimise peale😄

Lisa kommentaar