Esiteks, täiesti pekkis kui mõnus on töötada osakonnas, kus pole enam kasutuses prille, respiraatoreid ega kitleid/põllesid. Ma isegi väga ei uskunud, et see päev tuleb.
Nüüd tuleb meil ümber harjuda. Selline tunne nagu keksiks lilleaasal. Ja mis peamine- kohvi saab juua ning seda seltskonnas. Varem oli iga üks omas nurgas ning pidime vaatama kui üks joob, siis teistel oleks respiraatorid ees.
Mulle tundub, et hakkan nüüd arstide vahet jooksma, sest kilpnäärme proovid olid korras aga siis peab midagi muud paigast olema. Panin ka naistearsti juurde aja, selle sain alles juuni keskel aja. Esmaspäeval lähen perearsti juurde. Mõtlesin ka, et pean ikka selle uneapnoe kahtlusega ka tegelema. See oli kuus aastat tagasi kui ma selle edasi lükkasin. Nüüd ühel heal päeval, lähen teen selle ära.
Mul on üldiselt nii, et ma muretsen rohkem teiste inimeste terviste üle kui enda oma. Aeg on vist käes! Midagi on kuskil mäda.
